My essay of philosophy: Ihu ja vaim – partnerid või vaenlased?

GREAT!!! I sent the essay to teacher today and i got already answer. He said it was consise and seems it was good because I got the subject DONE!

*********************

Hinge, ihu ja vaimu ühtsuse olemasolu on olnud vist juba aegade alguset peale teemaks, mille üle on arutletud, vaieldud, kakeldud. Samas võrdväärseks üksteise mõistmiseks on eelnevalt vaja paikka panna mõisted, mis on „ihu“ ja mis on „vaim“.

„Ihu“ ei olegi nii raske defineerida. See on keha oma organite ja osadega, mis iseenesest ei suuda eksisteerida. Igaüks meist on kogenud paariks päevaks kappist välja jäänud toore liha roiskuvat lõhna. Eks nõnda ole ka inimkehaga – roiskumine ja lagunemine algab paari tunni jooksul peale elu lakkamist. Juba ainuüksi siinkohal tuleb välja, et ihu iseenesest ei olegi midagi. Et see säilida võik, peab selles olema midagi enamat, mis eluks vajalikud protsessid käimas hoiaks. Nn „Jumala hingeõhk“, mille ta savist Aadama ninna puhus. Ilma selle õhuta, oleks Aadamgi olnud mõne ajapärast jälle põrm. Seega ihu kui selline ei ole iseseisev.

„Vaimu“ aga on raskem defineerida. Osad inimesed peavad „vaimu“ ja „hinge“ sünonüümideks. Siiski on need kaks erinevat asja. Hing on see osa inimese olemuses, mis hoiab funktsioneerimas kõik inimese füsioloogilised protsessid ning lisaks sellel veel mõtted ja teod, mis on seotud esmalt Maslow’i püramiidi alumise kihi – füsioloogiliste vajaduste – rahuldamisega. Ehk siis kõik need teod ja mõtted, mis on seotud vee, toidu, une ja seksuaalsete vajaduste rahuldamisega. Kõik, mida on vaja teha selleks, et rahva keeles „endal hing sees hoida“. Ja alles see järel ka tasapisi teiste püramiidi kihtide – turvalisusevajadusega, armastus- ja kuuluvusvajadusega, tunnustusvajadusega ja eneseteostusvajadusega. Ka köster kärkis „Kevades“ Tootsiga: „Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!“ Ja selle vastu ei saa vaielda, sest haige ja katkise hingega inimesed tarvitavad ebaloomulikke võtteid selleks, et saavutada oma füüsiliste vajaduste rahuldamist. Ester Liinak on väitnud ühes oma Eesti Ekspressis ilmunud artiklis, et hing on inimene ise. Elusa inimese kohta öeldakse elav hing, kuid surnu kohta lihtsalt keha – surnukeha.

Ometigi võrtsustab Liinak selles artiklis hinge ka vaimuga. Siiski on vaim midagi enamat, kui hing. Vaim on midagi kõrgemat kui hing. Vaimu võib siduda hingega, pidada seda hinge üheks osaks, kuid siiski on see vägagi palju erinev hingega. Vaim on ühendus inimese ja Jumala vahel. Selle kaudu on inimesel võimalik kontakteeruda Kõigekõrgemaga. Kui hing on see osa inimesest, mis paneb ta tegutsema enese huvides, siis vaim jääb teisele poole – vaim paneb inimese tegutsema endast väljaspoole, teiste hüvanguks. Kui hing on inimese mõistus, tunded ja tahe, siis vaim on tema süda. Väljend „suur süda“ kasutatakse inimese kohta, kes on loobunud millestki teiste kasuks. See on vaimu töö, et inimene suudab endast anda ja mitte ainult võtta. Vaimu ei peeta alati seotuks Jumala ja kristlusega ning seda kasutatakse palju ka inimeste juures, kes on tõepoolest „suure südamega“ võideldes hukkuvate loomade, nälgivate laste või loodusvarade väärkasutuse eest. Neis ei pruugi olla usku Jumalasse, kuid see, mille eest nad võitlevad on Jumala and neile nende enese teadmata.

Kokkuvõtlikult – ihu on keha, mida hing hoiab funktsioneerimas; hing on inimese vajaduste rahuldamine inimese enese jaoks ehk võtmine, vaim aga inimese hingeliste vajaduste rahuldamine enesest väljapoole ehk andmine.

Võib selgesti väita siinkohal, et ihu ja hing on partnerid. Kas ka vaim ja ihu? Kui vaadata füsioloogilisi protsesse, siis pole ju ihul tegelikult rohkemat vaja kui hinge. Kõik funktsioonid on töökorras – mõtlemine, nautimine, tahtmine. Mis see „hing veel ihaldab“? See on tegelikult üks sügavmõtteline küsimus. Tundub ju vahel, et mõne inimese hing muud ei ihaldagi. Pidu ja pillerkaar kuni surmani. Teine aga tajub sõnulseletamatut soovi millegi enama järele saamata aru, et see on igatsus Jumala järele. Seda igatsust püütakse kustutada igasuguste spirituaalsete toimingutega, mis tihtipeale täidavad mingil määral selle osa ning inimene ei kuule enam südametunnistuse häält, mis temas ennem rääkis. Tõenäoliselt vaimu suunamine sellise spirituaalsuse suunas viib enamasti ühel või teisel määral ihu ja hinge mandumise suunas. Enesepettuste varjus on väga kerge leida oma kehale tegevus, mis kaugeltki tervislik pole. Ignoreerides Jumalat.

Kas ihu ja vaim on partnerid? See tähendab siis, et kas ihul on vaimu vaja või vastupidi... Kui võtta asja must-valgelt, siis pole ju ihul vaja rohkemat, kui hinge. Enne kui ihu suudaks kuulda vaimu häält või tunda vaimu pakitsevat igatsust, peaksid olema tema basaalsed vajadused rahuldatud. Seega vaimu olemasolu ei ole ihule üleüldse oluline. Või siiski? Kujutledes ihu kui üht kotti, mille kogu funktsiooniks on lihtsalt olla täidetud ehk siis rahuloluks vajalike elementide täius temas, siis vaim on selles kotis just see asi, mis teda püsti hoiab. Vaim on see, mis kõrgustesse pürib nagu tilluke linnuke koti küljes, mis seda taevasse tahaks tõsta. Kui nüüd nöör koti ja linnu vahel läbi lõigata, kas see muudaks midagi nende jaoks? Kindlasti mitte vaimu jaoks, sest tema oleks lahti oma taagast. Võib-olla ka mitte ihu jaoks. Kummaline igatsus kaoks ja oleks aega rohkem igapäeva nautlemisele. Nii hea oleks elada ilma südametunnistuseta lihtsalt iseendale. Seega ei saa me lugeda neid partneriteks.

Kas nad on vaenlased? Kas just seda, aga segav faktor kummagi jaoks kindlasti. Ebameeldiv ihule, sest miski justkui pakitseks rinnas kogu aeg ja koputaks südamele iga asja puhul piuksudes oma vaikse häälega „Õige otsus!“ või „Mõtle, kas sa ikka peaksid seda tegema?“. Sama raske taak ka vaimule. Kogu aeg on keegi seal, kes takistab sinu vabadust. Kes hoiab sind maapinnal ja ei ole üldsegi valmis alati koos sinuga maailma vabastama tormama. Vahel ta isegi ei kuula sind ja surub su kuhugi oma ego alla varju, sest „mida teised ei tea, seda pole olnudki“. Kaks erinevat asja, kaks erinevat suunda – see ei pruugi tingimata teha neid vaenlasteks. Lihtsalt tüütu sümbioos, millega peab elama. Ja see, kuidas keegi valib selle sümbioosi koostöö, sõltub ainult temast endast.