Kaks täisesti erinevat väidet.
Hämmastav!
Ja mismoodi ma selle siis luuleks sean?
Sees kraabib miski nagu rott sahvris. Nii kui üritan enesesse vaadata on kiibitseja kadunud. See küll ilus ei ole. Aga ma tean, et rott on seotud onu Tommiga. Tuska teeb see komejant, mis matustel toimus. Mida oli seal siis enam halada ja kahetseda ja pisaraid valada. Elu ajal ei pandud teda ju miskiks. Tõugati aga eemal igalt poolt. Vaadake elavaid enese ümber ja elage nendega nii, et matusel ei peaks enesehaletsuses pisaraid valama - "mis ma talle küll tegin!" stiilis. Laske tal nüüd surnud olla.
Mnjah. Vat kus maailma parandaja . . . Ja kus oli mu süda siis, kui ta vastu kalapoe seina kuses?
Friday, May 18, 2007
Wednesday, May 16, 2007
Onu Tom
"Esiteks - ma keerasin vee kinni. Gaasiahju torud tilguvad."
"Ah nii. Ja teiseks?"
"Ja teiseks - onu Tom on surnud."
***
Kas me matustele läheme?
Muidugi! Tuleb minna.
***
Mina küll teda peale ei võta. Ma ei kannata seda vingumist: ära sõida nii ja ära sõida naa. Ma ütlen, et ma sõidan juba täna sinna! Või et ma võtan tööristada kaasa ja lähen Habda juurde pärast ning tulen alles reedel tagasi!
***
Ei. Me läheme ikka Armsa džiibiga. Hommikul kell 8 valmis olla. Ma teen soolase kringli ja rabarberi koogi. Lauda ei ole meid muidugi kutsutud. Raha polevat ja klassivennad olla kutsutud. No mis iganes, me läheme pärast Habda ja Katriini juurde, sööme kõhud täis ja siis koju.
***
Ema! Pea ennast korralikult üleval! Ära unusta, et meie valime sulle vanadekodu!
***
Ema! Ma pean autao kinni ja sa lähed metsa! ja ütleme, et umbes kell neli tuled metsast välja ja me võtame su tagasitulles peale. Aga võibolla anname hoopis gaasi, sest vaatame, et "Karu tuleb!"!"
***
Ta ütles, et tal hakkas halb. Sain justkui aru, et kõht on lahti ning et ta läks põõsaste poole. Tund aega hiljem leiti ta hoopis põllult näoli maas. Epilepsia atakk. Huvitav, et keegi teine ei teadnud tema krambitamisest midagi. Urmas küll teadis, aga mitte meie. Ta lamas näoli mullal, pulk kõhu all. Tõenäoliselt ei jõudnud ta seda hammaste vahele panna . . ."
***
Ja see mutt oli ka seal! Küllap nad seda veel kahetsevad sisemalt. Ta ju ütles ka Tõnisele, et ta ei tule enne Aasse, kui onu Tom on sealt läinud. Aga onu Tommil oli ju eluaegne elamisluba seal. See oli Emme testamendis sees. Aga nad ajasid ta sealt välja.
***
Toomas oli hella südamega mees. Ta ei kaevelnud kunagi. Aitas alati kus sai. 5-6 aastat tagasi ladus ta meil puuriida, mis seisab tänini. Tõenäoliselt seisaks ta veel ei tea kui mitukümmend aastat. Nii tegi Tom asju. Ja vaielda armastas ta. Eriti just poliitika üle. Ma arvan, et kõik, kes teada tundsid, on vaielnud temaga sel teemal. Huumori soon oli Tommil hea.
Ning teiseks tema armastatud valdkonnaks olid taimed, eriti astelpaju, millest ta võis rääkida tundide viisi. Ta istutas isegi ühe astelpajupõõsa meie naabri parki, nii rääkis ta memme ära. Ja teiseks taimeks, või puuks oli kask. Maarjakask. Seda puud armastas ta isegi nii palju, et ühel päeval tuli ta meile hulga maarjakase seemnetega, mis ta oli 800 krooni eest ostnud. Vot selline mees oli Toomas.
***
Ma arvan, et ma nägin onu Tommi reedel. Ta oli nii purjus ja kole. Ma mõtlesin, et hüüan teda. Aga ei hüüdnud. Ta oli turu juures ja pissis vastu Kalapoe seina.
***
Neid maarjakase seemneid ma isegi mäletan. Ma vaatasin, et Pille läks endast välja ja hakkas nutma, kui Kalju seda mainis. Ju ta tundis ennast seepärast halvasti. Toomas viis need Pillele, et ta need aeda istutaks. Ja Pille tõi need hiljem talle tagasi visates need köögilaule. Sel päeval onu Tom nuttis nagu laps. Leena ütles, et ta ei olnud kunagi näinud Toomast niiviisi nutmas. Onu Tom töötas ju nende juures ka nagu sulane. No nagu vana mees, kellel ei ole kusagil olla, ja tunneb, et laste juures on kõige parem. Pille ajas ta ju sealt ka ära. Just peale esimest epilepsiahoogu. Ta kartis, et viimati onu Tom sureb ära seal. Mida siis küll teha . . .
***
Ja uskumatu, ta ütles et vana Räis oli ka seal! Ma ütlesin, et mis ta ajab hullu juttu! See ei saa võimalik olla. Ma küsisin, kas Urmas ka seal oli. Ta ütles, et oli jah üks kena noorem poiss - veidikene sopsus. Ta ütles, et on tädi Anne lemmik poiss. Taevake!
"Ah nii. Ja teiseks?"
"Ja teiseks - onu Tom on surnud."
***
Kas me matustele läheme?
Muidugi! Tuleb minna.
***
Mina küll teda peale ei võta. Ma ei kannata seda vingumist: ära sõida nii ja ära sõida naa. Ma ütlen, et ma sõidan juba täna sinna! Või et ma võtan tööristada kaasa ja lähen Habda juurde pärast ning tulen alles reedel tagasi!
***
Ei. Me läheme ikka Armsa džiibiga. Hommikul kell 8 valmis olla. Ma teen soolase kringli ja rabarberi koogi. Lauda ei ole meid muidugi kutsutud. Raha polevat ja klassivennad olla kutsutud. No mis iganes, me läheme pärast Habda ja Katriini juurde, sööme kõhud täis ja siis koju.
***
Ema! Pea ennast korralikult üleval! Ära unusta, et meie valime sulle vanadekodu!
***
Ema! Ma pean autao kinni ja sa lähed metsa! ja ütleme, et umbes kell neli tuled metsast välja ja me võtame su tagasitulles peale. Aga võibolla anname hoopis gaasi, sest vaatame, et "Karu tuleb!"!"
***
Ta ütles, et tal hakkas halb. Sain justkui aru, et kõht on lahti ning et ta läks põõsaste poole. Tund aega hiljem leiti ta hoopis põllult näoli maas. Epilepsia atakk. Huvitav, et keegi teine ei teadnud tema krambitamisest midagi. Urmas küll teadis, aga mitte meie. Ta lamas näoli mullal, pulk kõhu all. Tõenäoliselt ei jõudnud ta seda hammaste vahele panna . . ."
***
Ja see mutt oli ka seal! Küllap nad seda veel kahetsevad sisemalt. Ta ju ütles ka Tõnisele, et ta ei tule enne Aasse, kui onu Tom on sealt läinud. Aga onu Tommil oli ju eluaegne elamisluba seal. See oli Emme testamendis sees. Aga nad ajasid ta sealt välja.
***
Toomas oli hella südamega mees. Ta ei kaevelnud kunagi. Aitas alati kus sai. 5-6 aastat tagasi ladus ta meil puuriida, mis seisab tänini. Tõenäoliselt seisaks ta veel ei tea kui mitukümmend aastat. Nii tegi Tom asju. Ja vaielda armastas ta. Eriti just poliitika üle. Ma arvan, et kõik, kes teada tundsid, on vaielnud temaga sel teemal. Huumori soon oli Tommil hea.
Ning teiseks tema armastatud valdkonnaks olid taimed, eriti astelpaju, millest ta võis rääkida tundide viisi. Ta istutas isegi ühe astelpajupõõsa meie naabri parki, nii rääkis ta memme ära. Ja teiseks taimeks, või puuks oli kask. Maarjakask. Seda puud armastas ta isegi nii palju, et ühel päeval tuli ta meile hulga maarjakase seemnetega, mis ta oli 800 krooni eest ostnud. Vot selline mees oli Toomas.
***
Ma arvan, et ma nägin onu Tommi reedel. Ta oli nii purjus ja kole. Ma mõtlesin, et hüüan teda. Aga ei hüüdnud. Ta oli turu juures ja pissis vastu Kalapoe seina.
***
Neid maarjakase seemneid ma isegi mäletan. Ma vaatasin, et Pille läks endast välja ja hakkas nutma, kui Kalju seda mainis. Ju ta tundis ennast seepärast halvasti. Toomas viis need Pillele, et ta need aeda istutaks. Ja Pille tõi need hiljem talle tagasi visates need köögilaule. Sel päeval onu Tom nuttis nagu laps. Leena ütles, et ta ei olnud kunagi näinud Toomast niiviisi nutmas. Onu Tom töötas ju nende juures ka nagu sulane. No nagu vana mees, kellel ei ole kusagil olla, ja tunneb, et laste juures on kõige parem. Pille ajas ta ju sealt ka ära. Just peale esimest epilepsiahoogu. Ta kartis, et viimati onu Tom sureb ära seal. Mida siis küll teha . . .
***
Ja uskumatu, ta ütles et vana Räis oli ka seal! Ma ütlesin, et mis ta ajab hullu juttu! See ei saa võimalik olla. Ma küsisin, kas Urmas ka seal oli. Ta ütles, et oli jah üks kena noorem poiss - veidikene sopsus. Ta ütles, et on tädi Anne lemmik poiss. Taevake!
Subscribe to:
Posts (Atom)
